esmaspäev, 31. märts 2014
teisipäev, 25. märts 2014
Mis? Kes? Kus?
100 päeva hommikujooksu läheb ka hästi. Ikka käin IGA päev jooksmas - katsun käia jooksmas just hommikuti. 27 päeva joostud - selline tunne, et olen jooksmas käinud juba aastaid. See tunne on hea (eriti hea on peale jooksmist).
Nüüd hakkan oma riidekappi korrastama. Mida veel kannan läheb kappi tagasi, mida ei kanna-need lähevad Türi Kirbukale müüki https://www.facebook.com/pages/J%C3%A4rvamaa-Kirbuturg/613563678693057?fref=ts
Varsti panen juurikad pannile praadima ja lõhe ahju ohtra majoneesi ja juustuga.
Arvake millest mina motivatsiooni saan?! Arvan, et te ei arva ära.
Ma saan motivatsiooni, kui mu sõbrad lisavad FB-sse endomondo tegevuse. Jah, ma saan motivatsiooni, kui vaatan endomondo lehelt, kes mu sõpradest trenni teevad/tegid.
Kõige suuremad motivatsiooni tekitajad on Liina R, Kädy M, Kati T, Merje H ja Maris H.
Muidugi kõige kõigem on armas tüdruk Sophia - kõige suurem toetaja.
Olete juba registreerinud end suurjooksule ümber Viljandi järve?
Meie Katiga kepikõnnil
pühapäev, 23. märts 2014
Lühidalt.
Virtuaaljooks tehtud!
Võtsin osa vaid laupäeval. Täna pidin ka jooksma aga 1km jäi puudu (tänan oma härrat, kes sõitis mulle vastu ja hoiatas, et tee on väga porine)
Paar nädalat saab harjutada ja siis tuleb kolmas virtuaaljooks. Kiitus algatajatele!
Võtsin osa vaid laupäeval. Täna pidin ka jooksma aga 1km jäi puudu (tänan oma härrat, kes sõitis mulle vastu ja hoiatas, et tee on väga porine)
| 21 | 31:16 | Viigi Kipper | 1988 | N | N23-34 | Võhma |
Kirjutan teile väga, väga pikalt kui mu tööprotsess läbi saab. Kirjutan teile kui (sõna otseses mõttes) m*nn võib üka tööandja olla. Kirjutan sellest kõigest tõesti algusest kuni lõpuni siis kui see kõik läbi on. Jah, ma olen töötu.
reede, 21. märts 2014
Räägime saatest!
Kaalul on rohkem kui elu
Võtan nüüd sõna.
Pean mainima esimese asjana, et see Erik Orgu on tõeline mees, suure tähega! Mind hämmastab kui kannatlik ta suudab olla. Kui palju ta inimestele kaasa elab. Ehtne treener kõigile. Temaga sooviks ise paar päeva koos treenida ja muidugi kõiki toitumis- ja treeningkavasid ka.
Mulle on see saade väga meeldinud ja meeldivad kõik taolised saated.
Nüüd alustame selles, et miks ma just kirjutan nüüd sellest?
Kolmapäevases saates oli noor tüdruk. Ma elasin talle väga kaasa aga rohkem elas talle kaasa ta iseenda õde.
Inimesele antakse selline ideaalne võimalus langetada kaalu koos personaaltreeneriga. Sul on aasta (!), et saavutada midagi aga Sa ei suuda. Sul pole tahtejõudu. Tekib küsimus, miks Sa saatesse läksid? Ma kirjutan seda hetkel nagu Te kõik osalesite saates :D
Mulle ei mahu pähe, et miks võetakse teiselt inimeselt selline võimalus ära? Miks läheb saatesse see, kellel vaid hetkeks tahtejõudu ja suuri unistusi?
Ma tean ise, et see kõik pole nii lihtne. Et nüüd hakkad kaalu langetama ja voilaa, homme -20kg kergem.
Aga teate, nüüd mul tuju muutus ja ma USUN, et see noor tüdruk suudab saavutada seda, mida saates ei saavutanud. Olen selles rohkem kui kindel.
Ja see saade meeldib mulle ikka ka edasi.
PS! Avaldasin oma arvamust. Meil kõigil on OMA arvamus!
Igal päeval käin ikka jooksmas, 77 päeva veel!
Ja mul on ideaalne kepikõnni kaaslane, Kati, kellega käime pikad ringid läbi
Märtsi Endomondo
Ja mu lemmik, vahukoorega kohv!
Võtan nüüd sõna.
Pean mainima esimese asjana, et see Erik Orgu on tõeline mees, suure tähega! Mind hämmastab kui kannatlik ta suudab olla. Kui palju ta inimestele kaasa elab. Ehtne treener kõigile. Temaga sooviks ise paar päeva koos treenida ja muidugi kõiki toitumis- ja treeningkavasid ka.
Mulle on see saade väga meeldinud ja meeldivad kõik taolised saated.
Nüüd alustame selles, et miks ma just kirjutan nüüd sellest?
Kolmapäevases saates oli noor tüdruk. Ma elasin talle väga kaasa aga rohkem elas talle kaasa ta iseenda õde.
Inimesele antakse selline ideaalne võimalus langetada kaalu koos personaaltreeneriga. Sul on aasta (!), et saavutada midagi aga Sa ei suuda. Sul pole tahtejõudu. Tekib küsimus, miks Sa saatesse läksid? Ma kirjutan seda hetkel nagu Te kõik osalesite saates :D
Mulle ei mahu pähe, et miks võetakse teiselt inimeselt selline võimalus ära? Miks läheb saatesse see, kellel vaid hetkeks tahtejõudu ja suuri unistusi?
Ma tean ise, et see kõik pole nii lihtne. Et nüüd hakkad kaalu langetama ja voilaa, homme -20kg kergem.
Aga teate, nüüd mul tuju muutus ja ma USUN, et see noor tüdruk suudab saavutada seda, mida saates ei saavutanud. Olen selles rohkem kui kindel.
Ja see saade meeldib mulle ikka ka edasi.
PS! Avaldasin oma arvamust. Meil kõigil on OMA arvamus!
Igal päeval käin ikka jooksmas, 77 päeva veel!
Ja mul on ideaalne kepikõnni kaaslane, Kati, kellega käime pikad ringid läbi
Märtsi Endomondo
Ja mu lemmik, vahukoorega kohv!teisipäev, 18. märts 2014
Alati on lootust kui on.
Alustan nüüd kurvemast poolest.
Mul on väga raske kirjutada, kohe väga raske aga kirjutan ikkagi, sest eelmises postituses kirjutasin oma Võitlejast. Kes või mis on võitleja? Minu kutsikas.
Reede õhtul tõin kutsika kliinikust ära. Söönud midagi seal polnud. Oli päev otsa tilgutite all. Õhtul kodus olles ta oksendas, okse oli vahune. Ega ma ei julgenud teda üksi jätta ja olingi õhtul Võitlejaga koos (nagu ka eelnevad päevad). Õhtul hilja oli ta meie voodi kõrval ja magas. Magas, tegi toas ringi ja läks magama tagasi-nii umbes 5-6 korda ja täpselt samat ringi. Ühel hetkel tunnen mingid imelikku häält (või ma ei oska seda kirjeldada, see polnud hääl, see polnud krabin ega muud), Võitlejal olid krambid, tugevad krambid. Suu oli vahune. See vaatepilt oli õudne. Ma ei oskand midagi teha, raputasin koera ja võtsin ta sülle. Ja siis krambihoog kadus.
Võtsin lina, teki ja padjad maha ning tegin endale aseme Võitleja juurde. Ta hoidis nii minu ligi. Iga väikese liigutuse peale ma vaatasin, et ega midagi juhtunud pole. Öösel olid järgmised krambihood. Ma nutsin, ajasin elukaaslase üles, liigutasin kutsikat. Seekord mõtlesin, et sellest ta välja ei tule. See krambihoog oli hullem kui esimene kord. Ma ei taha meenutada seda...seega läheme edasi...
Võitleja tuli ka sellest hoost välja, magades hoidis ikka hästi minu ligi.
Saabus laupäeva hommik. Võitlejal oli nii valus isegi juua, jõi ja niutsus.
Eelmine päev oli elukaaslasega kokkulepe, et kutsika viib tema kliinikusse kuna lähen hommikul sõitu aga teisele poole.
Ta viiski ja lõunal helistas, et mul pole vaja kutsikale järgi minna.
Mis siis juhtus?
Kuna kutsikal olid neerud nii kahjustatud siis ta poleks ellu jäänud. Oli valida, et kas laseme max. nädal aega koeral piinata või ilusalt rääkides "saadame taevasse". Elukaaslasel ei jäänud muud üle.
Ma tean ennast. Kui mina oleksin laupäeval läinud ise kliinikusse siis oleksin õhtul ka koerale järgi läinud. Ma lootsin, et alati on väikene lootus, et Võitleja tuleb sellest välja. Arstid korrutasid mulle koguaeg, et elame päev korraga, sest koeral on väga võimas neerupõletik ja suur oht, et ellu ei jää.
Ma oleksin lasknud koeral piinata ja ennast piinata, sest sisimas ma olin nii läbi. Näha koera nii viletsalt ilma söömata ja nii päevast päeva, polnud meeldiv.
Kodus on nii tühjus. Tekk, mis maas oli, on nüüd mul kaisus - tunnen Võitlejast nii suurt puudust. Tean, et tal on parem seal, kus ta nüüd on!
Mul on väga raske kirjutada, kohe väga raske aga kirjutan ikkagi, sest eelmises postituses kirjutasin oma Võitlejast. Kes või mis on võitleja? Minu kutsikas.
Reede õhtul tõin kutsika kliinikust ära. Söönud midagi seal polnud. Oli päev otsa tilgutite all. Õhtul kodus olles ta oksendas, okse oli vahune. Ega ma ei julgenud teda üksi jätta ja olingi õhtul Võitlejaga koos (nagu ka eelnevad päevad). Õhtul hilja oli ta meie voodi kõrval ja magas. Magas, tegi toas ringi ja läks magama tagasi-nii umbes 5-6 korda ja täpselt samat ringi. Ühel hetkel tunnen mingid imelikku häält (või ma ei oska seda kirjeldada, see polnud hääl, see polnud krabin ega muud), Võitlejal olid krambid, tugevad krambid. Suu oli vahune. See vaatepilt oli õudne. Ma ei oskand midagi teha, raputasin koera ja võtsin ta sülle. Ja siis krambihoog kadus.
Võtsin lina, teki ja padjad maha ning tegin endale aseme Võitleja juurde. Ta hoidis nii minu ligi. Iga väikese liigutuse peale ma vaatasin, et ega midagi juhtunud pole. Öösel olid järgmised krambihood. Ma nutsin, ajasin elukaaslase üles, liigutasin kutsikat. Seekord mõtlesin, et sellest ta välja ei tule. See krambihoog oli hullem kui esimene kord. Ma ei taha meenutada seda...seega läheme edasi...
Võitleja tuli ka sellest hoost välja, magades hoidis ikka hästi minu ligi.
Saabus laupäeva hommik. Võitlejal oli nii valus isegi juua, jõi ja niutsus.
Eelmine päev oli elukaaslasega kokkulepe, et kutsika viib tema kliinikusse kuna lähen hommikul sõitu aga teisele poole.
Ta viiski ja lõunal helistas, et mul pole vaja kutsikale järgi minna.
Mis siis juhtus?
Kuna kutsikal olid neerud nii kahjustatud siis ta poleks ellu jäänud. Oli valida, et kas laseme max. nädal aega koeral piinata või ilusalt rääkides "saadame taevasse". Elukaaslasel ei jäänud muud üle.
Ma tean ennast. Kui mina oleksin laupäeval läinud ise kliinikusse siis oleksin õhtul ka koerale järgi läinud. Ma lootsin, et alati on väikene lootus, et Võitleja tuleb sellest välja. Arstid korrutasid mulle koguaeg, et elame päev korraga, sest koeral on väga võimas neerupõletik ja suur oht, et ellu ei jää.
Ma oleksin lasknud koeral piinata ja ennast piinata, sest sisimas ma olin nii läbi. Näha koera nii viletsalt ilma söömata ja nii päevast päeva, polnud meeldiv.
Kodus on nii tühjus. Tekk, mis maas oli, on nüüd mul kaisus - tunnen Võitlejast nii suurt puudust. Tean, et tal on parem seal, kus ta nüüd on!
Järgmised postitused nii kurvad enam pole - luban!
kolmapäev, 12. märts 2014
Tagasi orbiidil
Viimasest postitusest on möödas 8 päeva. Jah, üllatav, et juba möödas üle nädala.
Selle nädalaga on nii palju juhtunud.
Alustame sellest, et muidugi ma ikka käin hommikuti jooksmas. Ikka võtan osa sellest 100 päeva hommikujooksu ehk tõeline katsumus. Olen juba jooksnud 2 nädalat e. 14 päeva 100st. Edasi, vaid edasi tuleb jooksuga minna. (uusaasta lubadus oli ka see, et jooksuga Sinale saada ning osa võtta võistlus(-t)est)
8. ja 9. märts võtsin osa ka Virtuaaljooksust. Kaks päeva jooksin viis kilomeetrit. 33st osavõtjast jäin mina 29ndaks. Ei, ma pole üldse kurb. Nagu mu elukaaslane korrutab "tähtis pole võid vaid osavõtt".
Kuus inimest, kes end ära registreerisid (seda 5.km) ei võtnud üldse osa.
Järgmine virtuaaljooks on 22. - 23. märtsil http://marathon100.com/est/kalender/eesti?heat=marathon100-ii-virtuaaljooks-5-km-1 Mina võtan taas osa, võta ka Sina!
Aeg on kiiresti läinud. 9.märtsil sain 26!
Esimese kingi elukaaslaselt sain juba veebruari lõpus kätte, uue Samsung Galaxy S4 mini.
Selle nädalaga on nii palju juhtunud.
Alustame sellest, et muidugi ma ikka käin hommikuti jooksmas. Ikka võtan osa sellest 100 päeva hommikujooksu ehk tõeline katsumus. Olen juba jooksnud 2 nädalat e. 14 päeva 100st. Edasi, vaid edasi tuleb jooksuga minna. (uusaasta lubadus oli ka see, et jooksuga Sinale saada ning osa võtta võistlus(-t)est)
8. ja 9. märts võtsin osa ka Virtuaaljooksust. Kaks päeva jooksin viis kilomeetrit. 33st osavõtjast jäin mina 29ndaks. Ei, ma pole üldse kurb. Nagu mu elukaaslane korrutab "tähtis pole võid vaid osavõtt".
Kuus inimest, kes end ära registreerisid (seda 5.km) ei võtnud üldse osa.
Järgmine virtuaaljooks on 22. - 23. märtsil http://marathon100.com/est/kalender/eesti?heat=marathon100-ii-virtuaaljooks-5-km-1 Mina võtan taas osa, võta ka Sina!
Aeg on kiiresti läinud. 9.märtsil sain 26!
Esimese kingi elukaaslaselt sain juba veebruari lõpus kätte, uue Samsung Galaxy S4 mini.
Kõik läks vägagi hästi kuni üleeilseni. Mis siis juhtus?
Üks kahest kutsikast otsustas nüüd haigeks jääda. Ja otsustas tõsiselt haigeks jääda. Üleeile sai süsti ja pidime ootama hommikuni, et kui on sama loid ja midagi ei söö siis kliinikusse. Eile hommikul viisingi vaese kutsika kliinikusse. Ta oli nagu sült. Pead ei jõudnud tõsta, ei söönud, ei joonud, ei kakanud ega sirtsutanud.
Kutsikal on äge neerupõletik. Ma nutsin, nutsin ja aina nutsin, ma olin omadega nii läbi. Lõunal helistati ja öeldi, et kui saime õigel ajal jaole siis lootus, et kutsikas jääb ellu. Kui neerupõletik on ägenenud ja olnud mingist ajast saati siis arstid ei saa kahjuks aidata.
Koer oli eile päevake tilgutite all. Õhtul, kui kutsikale järgi läksin, nägin koera eluvaimu. Tõstis pead ja liputas saba.
Täna hommikul viisin taas ta tilgutite alla ja õhtul lähen järgi. Lõunal helistab arst, kui saab analüüsid tehtud ja siis annab teada, mis seisus koer on.
Hommikul kutsikas tatsas oma "vedelate" jalgadega toas ringi. Tuba koristades leidsin ka junni :D.
Arst lisas veel, et koera näos on rohkem elujõudu kui eile oli.
Ta tuleb sellest kõigest välja, peab tulema.
Selle kutsika nimeks saab VÕITLEJA
teisipäev, 4. märts 2014
Tähtis on osavõtt!
"100 päeva hommikujooksu ehk tõeline katsumus" läheb väga hästi. Isegi ühel päeval suutsime sõbrannaga joosta 5,4km - üllatav tõesti.
Homsega saab nädal joostud. Kindlalt ei lõpeta jooksmist vaid jookseme edasi :).
Teate, mis on eriti kihvt ettevõtmine? Virtuaaljooks. 8. ja 9. märts toimub. Muidugi mõlemal päeval ei pea osa võtma. Võistlusdistantsid 5km, 10km, 21,1km ja 42,2km.
Lühemale distantsile registreerisin end ära ja mõlemal päeval. Sünnipäeval ka jooksen.
http://sport.err.ee/v/tervisesport/21ce658b-9734-4fa8-805b-5256ebea94db
Head vastlapäeva. Minu "kukkel" on kohvi vahukoorega.
Homsega saab nädal joostud. Kindlalt ei lõpeta jooksmist vaid jookseme edasi :).
Teate, mis on eriti kihvt ettevõtmine? Virtuaaljooks. 8. ja 9. märts toimub. Muidugi mõlemal päeval ei pea osa võtma. Võistlusdistantsid 5km, 10km, 21,1km ja 42,2km.
Lühemale distantsile registreerisin end ära ja mõlemal päeval. Sünnipäeval ka jooksen.
http://sport.err.ee/v/tervisesport/21ce658b-9734-4fa8-805b-5256ebea94db
Head vastlapäeva. Minu "kukkel" on kohvi vahukoorega.
Minu sõbranna Kai teeb magistritööd. Ole hea ja aita ka Sina selles kaasa:
Tellimine:
Postitused (Atom)