Alati on lootust kui on.

Alustan nüüd kurvemast poolest.
Mul on väga raske kirjutada, kohe väga raske aga kirjutan ikkagi, sest eelmises postituses kirjutasin oma Võitlejast. Kes või mis on võitleja? Minu kutsikas.
Reede õhtul tõin kutsika kliinikust ära. Söönud midagi seal polnud. Oli päev otsa tilgutite all. Õhtul kodus olles ta oksendas, okse oli vahune. Ega ma ei julgenud teda üksi jätta ja olingi õhtul Võitlejaga koos (nagu ka eelnevad päevad). Õhtul hilja oli ta meie voodi kõrval ja magas. Magas, tegi toas ringi ja läks magama tagasi-nii umbes 5-6 korda ja täpselt samat ringi. Ühel hetkel tunnen mingid imelikku häält (või ma ei oska seda kirjeldada, see polnud hääl, see polnud krabin ega muud), Võitlejal olid krambid, tugevad krambid. Suu oli vahune. See vaatepilt oli õudne. Ma ei oskand midagi teha, raputasin koera ja võtsin ta sülle. Ja siis krambihoog kadus.
Võtsin lina, teki ja padjad maha ning tegin endale aseme Võitleja juurde. Ta hoidis nii minu ligi. Iga väikese liigutuse peale ma vaatasin, et ega midagi juhtunud pole. Öösel olid järgmised krambihood. Ma nutsin, ajasin elukaaslase üles, liigutasin kutsikat. Seekord mõtlesin, et sellest ta välja ei tule. See krambihoog oli hullem kui esimene kord. Ma ei taha meenutada seda...seega läheme edasi...
Võitleja tuli ka sellest hoost välja, magades hoidis ikka hästi minu ligi.
Saabus laupäeva hommik. Võitlejal oli nii valus isegi juua, jõi ja niutsus.
Eelmine päev oli elukaaslasega kokkulepe, et kutsika viib tema kliinikusse kuna lähen hommikul sõitu aga teisele poole.
Ta viiski ja lõunal helistas, et mul pole vaja kutsikale järgi minna.
Mis siis juhtus?
Kuna kutsikal olid neerud nii kahjustatud siis ta poleks ellu jäänud. Oli valida, et kas laseme max. nädal aega koeral piinata või ilusalt rääkides "saadame taevasse". Elukaaslasel ei jäänud muud üle.
Ma tean ennast. Kui mina oleksin laupäeval läinud ise kliinikusse siis oleksin õhtul ka koerale järgi läinud. Ma lootsin, et alati on väikene lootus, et Võitleja tuleb sellest välja. Arstid korrutasid mulle koguaeg, et elame päev korraga, sest koeral on väga võimas neerupõletik ja suur oht, et ellu ei jää.
Ma oleksin lasknud koeral piinata ja ennast piinata, sest sisimas ma olin nii läbi. Näha koera nii viletsalt ilma söömata ja nii päevast päeva, polnud meeldiv.

Kodus on nii tühjus. Tekk, mis maas oli, on nüüd mul kaisus - tunnen Võitlejast nii suurt puudust. Tean, et tal on parem seal, kus ta nüüd on!

Järgmised postitused nii kurvad enam pole - luban!