| |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Emotsioonid on siiamaani laes. Milline melu, milline osavõtt ja milline publik.
Hakkasime Võhmast kell 17:00 liikuma: Maris, Marit, Mare ja Mihkel. Sõit sai üliruttu läbi, võibolla sellepärast, et alati oli kellegil midagi rääkida. Jõudsime kohale samuti vara ja siis uudistasime ringi. Sai tehtud pilte (ikkagi kohustuslikud pildid enne jooksu ja peale jooksu), sai naerdud ja sai isegi pabistatud.
Kõige rohkem mõtlesin nende tõusude peale, sest kaaslased ütlesid, et tõuse on ikka omajagu. Mida lähemale kellaaeg stardini lähenes seda rohkem kananahk ihule tekkis.
Muidugi oli meil vaja eelnevalt hüpata, vehkida kätega ja liikuda ehk soojendust teha. Me Marega kepslesime nagu kaks segast, Sa lihsalt lähed selle meluga kaasa.
Ja kõvasti lugesimegi 3,2,1 ning asusime teele.
Põhiline asi, millele ma mõtlesin, oli hingamine. See hingamise teema oli peas koguaeg, iga sekund. Peale esimest kilomeetrit hakkas kõhus valus, ma ei saanudki aru, et kas hakkas pistma või midagi muud aga ma ei teinud sellest välja vaid keskendusin hingamisele.
See, mis raja ääres toimus on kirjeldamatu. Inimesed tantsivad, laulavad, karjuvad, elavad Sulle (võõrale) täielikult kaasa.
Peale kolmandat kilomeetrit kadus ka kõhus see valu. Peas oli vaid sõnad "Viigi, hinga õigesti!"
Minu eesmärk oli, et ei ühtki kõndi vaid koguaeg jooksen. Varem mõtlesin, et tahaks alla 1h joosta 10km aga heitsin selle mõtte peast, sest kartsin neid tõuse.
Mitte ühtegi korda ma ei mõelnud, et nii raske on. Mitte ühtegi korda ma ei mõelnud, et kuidas jooks on või mis ajaga ma jõuan lõppu. Ma lihtsalt jooksin ja nautisin seda jooksu, sest minu jaoks oli see nii kerge. Ma ei saa öelda, et need 10 km tulid nii, et pilgutasin silma ja juba lõpus aga jalg oli väga kerge.
Äkki oli seitsmendal kilomeetril kui tundsin, et tagataskust allapoole libiseb mul telefon vaikselt mööda kintsu. Ma pole üldse kasutanud jooksupükstel tagataskut ja kui nüüd kasutasin siis ka andis tunda, tasku õmblus tuli lahti ja telefon libises mööda kintsu alla. Õnneks, et ma seda ise tundsin ja jaole sain. Alguses kilomeeter jooksingi nii, et üks käsi oli taga tagumiku peal e. hoidsin katkisest õmblusest kinni. Kartsin alguses telefoni kätte võtta, sest oht oli ikkagi, et telefon võib maha käest libiseda. Lõpus võtsin ikkagi kätte, sest imelik oli joosta nii, et üks käsi tagumikul. (Miks mul üldse telefon kaasas oli? Tahtsin endomondo tööle panna, et hiljem vaadata oma km aegu. Aga ikkagi ei pannud tööle ja kahetsen, isegi vägagi kahetsen)
Lõin publikule patsu, jooksin sajaga läbi vee, lehvitasin ja koguaeg naersin. Ülim tunne siiani.
Kilomeeter enne lõppu Sa näed kuidas inimesed pingutavad. Üks oli nagu gepard, selliste ülisuurte ja ülikiirete sammudega jooksis, vägev!
Ja finishisse ma jõudsingi. Kuulsin veel mikrofonist Viigi Kipper.
Ja mu isiklik 10 kilomeetri rekord ongi 53:12
JÄRGMINE AASTA UUESTI, KINDEL SEE
Stardimaterjal
Kohustuslik pilt enne starti
Tänan teid tüdrukud
Kohustuslik pilt peale jooksu
Ei, ma ei jää nüüd loorberitele puhkama. Kolmapäeval SKECHERS 5km jooks. Pühapäeval ALEKSANDRI POOLMARATON. Siis tulekul veel SEB SÜGISJOOKS, PAIDE - TÜRI RAHVAJOOKS, VILJANDI LINNAJOOKS ...
Sa oled väga tubli ja motiveeriv! Edu sulle tegemistes :)
VastaKustuta