Eelviimane võistlus

Minu eelviimane jooksuvõistlus oli Viljandi Linnajooks.
Oleks pidanud samal päeval blogima, sest siis oleks kõik värsked emotsioonid kirja pandud ilma, et oleks midagi ära unustanud.

Pühapäeva hommikul polnud mul mingit närvi kuniks õde saatis smssi, et ei jõua kella 09:30ks minu juurde. Peas käis kohe miljon mõtet. Muidugi olin ma närvis, vihane ja peaaegu loobunud jooksmisest kuniks helistasin elukaaslasele ja tema ütles, et võib ise mind sõidutada (minu auto oli remondis).
Pidin varem liikuma hakkama, sest mul oli vaja Rademarist uued jooksupüksid osta ja stardimaterjal välja võtta enne kui väga trügimiseks läheb.
Rademaris ostsin endale väga ägedad Craft pikad jooksupüksid, ikkagi Sügis-talv 2014 mudelist. Muidugi otsisin ma ka sealt nokamütsi või peapaela, asjata.

Kui stardimaterjal käes siis liikusin siia ja sinna, tagasi siia ja sinna (et külm ei hakkaks).
Stardini oli jäänud u 2 min. Tol hetkel kahetsesin, et miks ma telefoni kaasa ei võtnud, et aimu saada kellaajast. Ma olin täitsa omas mullis. Isegi jalg polnud valmis ja käiski pauk.
Esimene kilomeeter oli langus. Jooksin teiste sabas, et mitte väga maha jääda. Sisendasin endale, et pole vaja kiirelt joosta - vaja lõpuni jõuda.
Kilomeetrid venisid, tundus nii pikk kilomeeter, teine kilomeeter...
Ja siis ma tundsin, et enam ei jõua. Jooksin vaid selle mõttega, et ma kohe hakkan esimest korda elus katkestama jooksu. Nii raske oli. Isegi mu selg ei andnud üldse tunda(reedel tegin tööl vale liigutuse ja voilaa, selg nii valus).
Jooksin ja mõtlesin, et millal ma langen...
Umbes viiendal kilomeetril tuli mu kõrvale nagu kaitseingel. Ei, see pole muinasjutt. Tegelt oli selleks "kaitseingliks" üks väga tore naine. Ja me jooksimegi koos, lobisesime ja jooksime. Meil oli sama tempo ja see tegi jooksmise lihtsamaks. See tore naine oli nädal varem jooksnud Tartus poolmaratoni.
Naise jaoks oli tõusud raskemad ja mitu korda ütles mulle, et ma edasi jookseks ja ei jääks teda ootama. Ma polnud nõus ja jooksimegi koos.
Lõpu viimane kilomeeter või viimased 500 meetrit oli piin. Te ei kujuta ette. See oli tõus ja tõus pikalt. Ei suutnud me mõlemad ja kõndisime selle tõusu ning siis jooksime finishisse koos. 
Lõpus me kallistasime ja lubasime, et Novembrijooksul Tartus näeme.

Sellest hullust tõusust saate aimu siit

Igatahes üks kõige raskemaid jookse oli see kuniks saabus jooksukaaslane.

10,5km; 252 üldkokkuvõttes, naistest 54, oma vanuseklassis 17.
Viimane jooksuvõistlus juba järgmise kuu lõpus. Ütlen ausalt - jah, ma ootan seda jooksu.


Homme on jalgpalli trenn. Jooksmas jõuan ka ikka käia ja tööd jõuan samuti teha.

Pojal hakkab puhkus. Lubasin, et viin ta Tervise Paradiisi. Kes rohkem tahab sinna minna, kas tema või mina :D?