Aga ikka, kisume oma kapinurgast inglitiivakesed välja, viilime kiiruga maha oma kuradisarved ja ning näitame õitsval näol maailmale – kui tolerantsed ja lugupidavad me oleme. Meie õilsus ja mõistmisvõime on piiritu! Me aksepteerime kõike ja kõiki just sellisena nagu nad on!
Kõik see on üks suur valetamine. Mäng enesetähtsusega. Enamik ei julge sittagi ausalt välja öelda. Pane inimene vastavasse situatsiooni ja ununeb kõik see tolerantsus ning mõistmine. Siis istutakse enesetähtsuse otsas, urisetakse kõigi peale, kes julgevad istuda tema toolil ning need saatanasarved kasvavad tagasi kiiremini, kui need maha viiliti.
Selle kõige nimeks on silmakirjalikus.
Ometigi tundub, et see on nii paljude inimeste poolt aksepteeritud ja hinnatud.
Istume maha, puistame “JÕULUIMET” ( mis on tegelikult jõulukoletis, sest see on omakasupüüdlik – ehk keegi märkab mind siis heana) varrukast, räägime ilusaid sõnu ja teeme oma “näiliku halastusmissiooni”, et suurema osa aastast saaks südametunnistuse piinadeta olla see, kes tegelikult ollakse – ükskõikne, üleolev ja egoistlik.
Miks ma seda tean – vaadake ümberringi ja tehke silmad lahti.
Nagu on öeldud – vaadake seda metsa puude taga, kuid selle vaatamiseks pole teil silmi.
(Tekst copy-tud)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar