Nii kui silmad avasin läksin facebooki, sest telefon näitas, et keegi on mulle kirjutanud (OK, käin igal hommikul uudishimust facebookis - ei aja süüd telefoni peale). Sain ühe kurjustava kirja. Ma ei hakka siin kirja sisu avaldama. Sina , sõnumi saatja, tea, et ei tule mulle keegi mingeid piiranguid MINU BLOGI teemal tegema.Ära tule mulle ütlema mida ma tegema pean, ma ei tule sulle ütlema kuhu sa minema pead!! Kurjutse palju tahad aga kuskil mujal ja kellegi muuga!
Hommikul sõitsin Bodypump trenni. Parkimisplats oli täiesti hõivatud, eks ma siis ajasin auto keelumärgi alale.
Nägin trennikaaslast kohe riietusruumis. Ta ütles, et mõtles tükk aega kas tulla trenni või mitte ja siis tuli selleks, et Viigi läheb ka esimest korda bodypumpi. Trenn oli üle ootuste väga hea, lausa ideaalne. Higi voolas juba peale 15.minutit ja kui kuulsin, et see oli vaid alguse venitus siis ehmatasin ära ja mõttes oli vaid üks lause "mis mind veel ees ootab". 60 minutit läks nagu linnulennult. Kindlalt hakkan seal trennis käima.
Lähme nüüd tagasi selle juurde, et panin auto keelumärgi alale (ehitustööd käisid üle tee platsil). Lahkudes mõtlesin, et mida ma nüüd teen? Kas saan meeste käest peapesu? Kuidas ma üldse nii kitsast kohast välja sõidan kui minu taga teeb kopamees tööd?
Liikusin auto juurde ja kohe hakkas minu poole liikuma üks meesterahvas. Ma kujutasin ette, et ta räägib vähemalt sada sõna minuti jooksul ja saan muidugi sõimata aga kus sa sellega. Rääkisin meesterahvaga, et ma enam autot siia ei pargi, ma ei oska siit väljagi sõita kuidagi. Saate te aru?! Meesterahvas aitas mind ja sõitis ise minu autoga sealt ülikitsast ja minu jaoks raskest kohast välja. Ei ühtki sõimusõna ega midagi. Peale selle mehe olid veel 2 meest lahked ja abivalmis. Üks mees hõikas veel sellele minu päästeinglile veel "kas sa varem oled ikka mersuga sõitnud!" Ma tänasin meesterahvast südamest ja lubasin, et enam sellisesse kohta ei homme ega ülehomme pargi. Meesterahvas naeratas ja ütles, et ei ole midagi, tema aitab alati kui saab.
Sellised väikesed asjad teevad ikka meele rõõmsaks.
Pool kaks päeval läks Arko Marten jalgpalli trenni ja ma mõtlesin, et teen siis jalgrattaga oma vana ja hea tiiru (9.68km, 35.min). Jah pean ära mainima, et väljas on jahe. Viimastel kilomeetritel hakkasid ka varbad külmetama kuigi oli 2 paari sokke jalas, lõug külmetas ka. Aga hea oli üle pika aja rattaga õues sõita. Loodan, et ilm peab vastu ja saab mõned tiirud veel teha.
(Selle mainin ka ära, et üks "pimekana" tuli kõrvalteelt peateele nii, et oleks mu alla ajanud. Seekord läks hästi ja olen elus)
Õhtusöök on söödud juba 2h tagasi. Lürbin juba mitmendat tassi teed (ingveri-sidruni)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar